Martin Scorsese kaitseb oma skandaalset Marveli-kriitikat: praegune olukord täidab mind kohutava kurbusega

Martin Scorsese

FOTO: MARIO ANZUONI/Reuters/Scanpix

Netflixi maffiafilmiga «Iirlane» (The Irishman) kogu maailma filmikriitikud ära võlunud kinomees Martin Scorsese avaldas eilses The New York Times'is arvamusartikli, milles selgitab oma Marveli filmide suunas tehtud märkusi ajakirjale Empire antud intervjuus, mis juba nädalaid meedias kirgi kütab. 

Lühidalt seisneb probleem selles, et oktoobri alguses poeriiulitele jõudnud ajakirja veergudel jagab 76-aastane filmilavastaja mõtteid Marveli koomiksifilmide kohta ning ütleb, et need ei ole kino, vaid rohkem nagu lõbustuspargid. Väljaütlemine sattus hoobilt meedia hambusse, kes panid teema suure kella külge ning arvestades, milline rahamasin Marvel on, tundsid paljud filmitööstuse isendid end puudutatu ja solvatuna. Vahtu on nüüdseks pekstud juba kuu aega ning filmimees ilmselt tüdines tühjast kistud tülist ära ning otsustas arvamusartikliga oma sõnu selgitada.

«Kui olin oktoobri alguses Inglismaal, andsid intervjuu Empire'i ajakirjale. Mult küsiti Marveli filmide kohta. Ma vastasin sellele. Ütlesin, et olen paari neist vaadata proovinud ja need ei ole minu jaoks ja et need on lähemal lõbustusparkidele kui kinofilmidele nagu mina neid tean ja armastan kogu oma elu. Ja et kokkuvõttes ei ole need minu arust kino[kunst] (cinema – toim.),» kirjutab Scorsese.

«Mõned inimesed on mu arvamust solvavaks pidanud või võtnud seda kui tõestust, et ma vihkan Marveli filme. Kui keegi soovib mu sõnu sellises valguses näidata, ei saa ma sinna midagi parata. Paljud frantsiisifilmid on valminud märkimisväärselt andekate ja meisterlike inimeste käe all ning seda on ekraanilt näha. Asjaolu, et need filmid mind ei huvita, on minu isikliku maitse ja isloomu küsimus. Kui ma oleksin noorem, kui oleksin hiljem üles kasvanud, oleksin ilmselt nendest [liikuvatest] piltidest väga elevil ning võibolla tahaksin isegi mõne sellise valmis teha. Aga mina kasvasin üles siis, kui ma kasvasin, ja minu arusaam sellest, mis on kino ja mis see olla saab, on Marveli universumist sama kaugel kui Maa Alpha Centauris (Maale lähim tähesüsteem, asudes Maast 4,37 valgusaasta kaugusel – toim.),» lisas Scorsese.

«Ent mis siis täpsemalt mu probleem on?» tõstatab ta küsimuse ning vastab sellele mõttekäiguga, millega on keeruline vaielda: tema võitles omal ajal selle nimel, et filmi tunnustataks kunstiliigina, mis on võrdne kirjanduse ja muusikaga, ent nüüdseks on igasugune loomepinge peavoolukinost kadunud ning kinosaale täidab pragmaatiliselt kalkuleeritud meelelahutusmeedia. «Võiks ju öelda, et see on see, mida rahvas tahab, kuid mina seda ei usu – siin on nn muna ja kana efekt,» leiab filmimees. Tulemusena on toimunud hargnemine kino ja filmikunsti vahel ning viimasel on üha enam keeruline esimesega konkureerida. Samal ajal kannatab aga kunst ning uute loominguliste läbimurrete sünd on pärsitud. Õnneks on Scorsese meelest siiani veel olemas sellised tegijad nagu Paul Thomas Anderson, Claire Denis, Spike Lee, Ari Aster, Kathryn Bigelow ja Wes Anderson, kelle autorinägemus rikastab tänapäeva filmimaastikku.

«Igaühe jaoks, kes unistab filmide loomisest ning on alles oma teekonna alguses, on hetkeolukord brutaalne, sest see ei suuda kunsti vastu võtta. Juba ainuüksi nende sõnade kirjutamin täidab mind kohutava kurbusega,» lõpetab Scorsese oma artikli dramaatilise avaldusega.

Artikkel on täispikkuses loetav siit.

Tagasi üles