Huvitav film: Tõestisündinud lugu? Prantsuse tütarlastekoolis kogub populaarsust zombi lapselaps

«Zombilaps»

FOTO: A-One Films Estonia

Prantsuse draamas «Zombilaps» jõuab väidetavalt tõestisündinud zombilugu tänasesse päeva.

Tänavusel Cannes'i filmifestivalil linastunud mitmetest zombifilmidest (pidades ennekõike silmas Jim Jarmuschi musta komöödiat «Surnud ei sure») kõige tõetruum, prantsuse režissööri Bertrand Bonello lavastatud «Zombilaps» (Zombi Child) toob ekraanile väidetavalt tõestisündinud elava surnu loo. 

Oma varasemateski filmides («Saint Laurent» ja «Nocturama») reaalselt toimunud sündmusi mängufilmiks ümber tõlgendanud režissöör suundub uues linaloos zombikultuuri lätete juurde Haitile, jutustades loo teadaolevalt maailma kuulsaimast zombist Clairvius Narcisse'ist. Režissöör sõlmib loo otsad kokku aga hoopis tänapäeva prantsuse eliitkoolis, mille noored kasvandikud sellest salapärasest maailmast osa tahavad saada.

30. augustil Eesti ekraanidele jõudev zombidraama räägib Haitilt pärit Mélissast, kes pärast maavärinat pidi kolima tädiga Prantsusmaale, et asuda õppima prestiižikasse internaatkooli Pariisi lähistel. Et klassikaaslased teda oma sõpruskonda võtaksid, paljastab Mélissa oma päritolu – tema vanaisa oli zombi, kes põgenes orjatöölt suhkrurooistanduses. Mélissa loost võlutud klassiõed ei tea, kas uskuda neiu juttu või mitte, küll aga annaks ju kontakt zombimaailmaga neilegi võimaluse oma elus muudatusi teha.

Kuna Hollywood on zombid «ära kodustanud», ei ole enamikes filmides üldse teemakski näidata selle kultuuri pärinemist Haiti folkloorist, kus usutakse, et zombid on surnud, kes võlujõul ellu äratatakse, et nad nõidade orjadeks muutuksid, mitte lagunevad laibad, kes jahivad elavate ajusid.

Kuigi suurem osa filmi loost on väljamõeldis, oli Mélissa vanaisa Clairvius Narcisse siiski tegelikkuses eksisteerinud isik. Ta «suri» 1962. aastal ning äratati zombina ellu. Oma jutu järgi olevat seda teinud voodoo-preester, kes hoidis teda psühhoaktiivsete ainete abil oma mõju all. Koomasse viidult jäi mulje, et ta on surnud, ning perekond mattis ta maha. Hiljem kaevati mees üles ja viidi suhkrurooistandusse orjaks. Bonello kuulis Clairvius Narcisse'i lugu 15 aastat tagasi, sattus vaimustusse Haiti folkloorist ning otsustas sel teemal filmi teha. Tema jaoks oli oluline film autentsetes paikades üles võtta, kuigi Haiti ei olnud just väga «sõbralik» võttepaik maavärinate, rahvarahutuste ja vaesuse tõttu.

Kohalikud suhtusid filmitegijaisse umbusuga, kelle sõnul oleks nad sama hästi võinud kohale ilmuda kaheraudsega – niivõrd ohtlikuks «relvaks» peeti filmikaamerat. «Eetilistel põhjustel ei saanud me Haiti asemel kusagil mujal filmida, sest oluliseks tegevuseks oli mehe ringiuitamine. Mõnes teises riigis filmituna kaotanuks see kõik mõtte. Pealegi, ma ei saanud ju ometi lavastada voodoo-tseremooniat kusagil mujal kui Haitil,» on Bonello intervjuus öelnud.

Tagasi üles