Eesti esimese zombifilmi tegijad esitlevad: 10 filmi, mida keegi kunagi vaadata ei tohiks

Ettevaatust, natsizombid! «Reich of the Dead» on tulekul.

FOTO: HÕFF

Järgmisel nädalal esilinastub Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali raames Eesti esimene natsizombifilm «Reich of the Dead». Filmi autorid Harly Kirspuu ja Julius Kits panid kokku nimekirja filmidest, mida keegi kunagi nägema ei peaks.

«Sextette» (USA, 1978)

Mae Westi viimane film. Terve kogemus on piinlik. Mae West ise oli võtete ajaks 84, aga mängib rahvusvahelist seksisümbolit, keda kõik mehed tahavad. Filmitegijad on pannud kõik nipid mängu, mis seitmekümnendatel saada olid, et West ei näeks välja, nagu ta oleks Hitlerist 4 aastat noorem, ja seda diskoajastu lõpul.

Tema värsket ja kõrvuni armunud abikaasat mängis tollal täiesti tundmatu Timothy Dalton, kellega tal päriselus vanusevahet oli 53 aastat. Kuna tegemist on muusikaliga, siis on muu loo vahele mõned laulud sokutatud, aga seda tegevust, mida kaks peategelast viljelevad muusika kõlamise ajal, on laulmiseks pisut keeruline nimetada – Dalton ei oska absoluutselt laulda, ja Westist jääb mulje, nagu tema noorusajal polnud rütmitunnetust kui sellist veel leiutatud.

Isegi Keith Moon, kes veeretati võtteplatsile ilmselt ainsal kainel päeval, mis tal tol aastal oli, ja kes suri pool aastat peale filmi väljatulekut üledoosi, suudab paremini laulda, ja tema oli trummar. Kogu sellest seltskonnast ainuke, kelle silmis ei paista piinlikkust selles filmis osalemise üle, on Alice Cooper, aga tema on silmnähtavalt nii umbjoobes, et ta vahest lihtsalt ei saanud aru, kus ta on, või mis temalt tahetakse.

«28 panfilovlast» (Venemaa, 2016)

Vene sõjafilmid on Putini ajal täiesti kosmosesse lennanud – kord tuleb ajamasinaga kaasaegne Vene sõdur viimasesse maailmasõtta Nõukogude armeed abistama, ja keegi ei lase teda Vene trikoloori kandmise eest vlassovlasena maha peale esimest kolme minutit, ning kord tehakse suurprojekt tõestatud propagandavalest.

28 meest, kes Nõukogude legendi järgi surid 1941. aastal oma kodumaa eest, hävitades selle käigus 18 sakslaste tanki, ja said postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetuse. Päris hea tulemus, arvesse võttes, et üks neist postuumsetest nägi ära Jeltsini aja ja suri aastal 1996.

2009. aastal üritati ühisrahastuse abil alustada sellest loost filmiprojekti, aga ei saadud piisavalt finantsi kokku. Rahapakkidega immitsesid kuskilt välja kodanikud Venemaa ja Kasahstani valitsusest ja sellest tulenevalt oli lõpptulemus selline, nagu ta oli – võimatult pateetiline ja ilastav armastuskiri Punaarmee vägitegudele.

«Fateful Findings» (USA, 2013)

Filmitegija, elukutseline kinnisvaramaakler ja rahvusvaheliselt tunnustatud naljanumber Neil Breen jäi just selle filmiga inimestele silma.

Üldiselt võib kõiki tema filme kokku võtta pealkirjaga «Neil Breen kõnnib kõrbes ja on paljas», sest see tegelane on hoolimata oma 60 eluaastast igas filmis nii pikalt topless, et tema nibud võiks oma esinemiste eest eraldi honorari saada.

Mehel on ilmselgelt meeletu messiakompleks, alati mängib ta mingit pooljumalust, kes reeglina on maailmatasemel häkker. Ei ole tal eelarvet, ega oskust leida kedagi, kes mingiski ulatuses näidelda oskaks – pooled näitlejatööd näevad välja, nagu ekraanil parasjagu virvendav isik oleks enne kaamera ette tulekut pool purki rahusteid ära söönud, ja sega jällegi kõikides tema filmides.

«August Underground's Mordum» (USA, 2003)

Väidetavalt kõige rõvedam film, mis kunagi tehtud. Ja see võib täitsa tõsi olla – «Serbia film» ja muud sellised asjad puhkavad selle filmi kõrval jalakesi. Intsest (kus üks osapooltest on vaimupuudega), lõikumine, vägistamine, suguelundite mahalõikamine, kannibalism, vihjed nekrofiiliale, ja loomulikult rohkem kui üks tapmine. See kõik on rõõmsasti mahutatud 77 minuti sisse ja valmis tehtud 300 dollari eest.

«Valgus Koordis» (ENSV, 1951)

Legendaarselt propagandistlik filmiversioon täiesti loetamatust raamatust, kus umbes iga paari minuti tagant keegi ülistab parteid või Nõukogude korda.

Sõjaväelane Georg Ots on üle küla kangelane, kes lihtsalt marsib sisse suvalisse tühja tallu ja ütleb, et ma kolin nüüd siia, sealjuures mitte kuskil ei esita film küsimust, miks see talu on tühjaks jäänud (jällegi – aasta oli 1951). Kõik tegelased müttavad kuskil viimases mudamülkas ja umbes poole filmi pealt saab alles aru, et see mädasoo peaks kehastama keskmist Eesti küla.

Sellel filmil on reaalsusega sama palju ühist, kui kartulil kosmosega, aga vähemalt saab näha, milline oli Stalini aeg ametliku propaganda arust.

«Troll 2» (USA-Itaalia 1990)

Kolefilmide rahvusvaheliselt tunnustatud tipptase. Mitte ainult ei ole sellel mingisugust seost esimese «Trolli» filmiga (mis tehti 1986. aastal hoopis teiste inimeste poolt), vaid lisaks sellele on ilmselgelt näha, et see on täiesti tavaline Itaalia exploitation.

Näitlejaparki kuuluvad muuhulgas inimene, kes muul ajal töötas hambaarstina, ja kellele anti peaosa, sest antud rolli mõeldud algne näitleja ei viitsinud õigel päeval kohale ilmuda, ning vabakäiguvang kohalikust hullumajast, kes mäletab võtete aega häguselt, sest ta oli pidevalt nii tugeva kanepilaksu all, et tema kontakt objektiivse reaalsusega oli lapiline nagu Q-GSMi levi.

Kõik näitlejad pidid oma sõnaosad etlema sõna-sõnalt. Probleem on selles, et käsikirja autorid Claudio Fragasso ja Rossella Drudi ei oska siiamaani päris korralikku inglise keelt, ning seda on filmist näha.

«The Room» (USA, 2003)

Sest et loomulikult on The Room siin nimekirjas. Režissöör, produtsent, stsenarist, ja üldiselt kogu projekti enda kontrolli all hoidnud Tommy Wiseau sai sellega filmilegendiks.

Mitte mingit kokkupuudet tal filmitegemisega polnud eelnevalt ette tulnud, ja kui seda filmi vaadata, ei tohiks see mingi üllatusena tulla. Loorääkimisoskus on olematu, tegelased ja stseenid tulevad ja lähevad ilma et nad omavahel ilmtingimata mingis omavahelises seoses seisaks, näitlemine on enam-vähem nii hea, kui käsikiri lubab, aga kuna osa käsikirjast jäeti filmimise ajal käigu pealt välja, on tulemus rohkem kui natuke segane.

Kuuemiljonilisest eelarvest teeniti küll tagasi ainult 1800 dollarit, aga «The Roomi» kuulsus on selline, et kui seal peaosa mänginud Greg Sestero jaanuari keskel Eestis käis, olid mõlemad tema plaanitud õhtud välja müüdud.

«Plan 9 from Outer Space» (USA, 1959)

Ed Wood oli filmitegija, kes tegi ühe nulleelarvega projekti teise järel, kuni mingisugune hetk pidi hakkama pornofilme tegema – seda ajal, kui see veel päris legaalne tegevus ei olnud – ja enne kaheksakümnendaid ei mäletanud tema vägitegusid vahepeal keegi.

Kuskilt leitud filmijupid (muuhulgas ka viimane salvestus Bela Lugosist) seguneb amatöörnäitlejate, võimatult halva käsikirja ja veel halvema tehnilise tasemega. Viiekümnendate ulmebuum Ameerikas tõi maailma filmifondi palju halba, aga sellist metsikut naivismi, nagu Woodi filmidest, paistab mujalt harva läbi.

«Manos: The Hands of Fate» (USA, 1966)

Kuidas teha filmiprojekti, millel on mingisugunegi väljavaade olla natukenegi edukas? Esimene punkt võiks olla «Ära kunagi tee ühtegi filmi kihlveo peale». Ameeriklane Harold P. Warren otsustas seda punkti eirata.

19 000 dollari eest ja kohalike amatöörnäitlejate abi kasutades sai valmis teos, mille kohta võib igaüks öelda – tegemist on tõepoolest filmiga. Kaameratöö on hakitud, sest kasutatud kaamera ei lubanud filmida üle 32 sekundi korraga. Heli ja pilt ei lähe kokku, sest heli on hiljem lisatud (kui see pole siin-seal meelest ära läinud) ja lugu on segasevõitu, sest mõistagi oli Warrenile ka monteerimiskunst võõras.

«Birdemic: Shock and Terror» (USA, 2010)

Kujutage ette raske peapõrutusega ökoterroristi. Nüüd kujutage ette sarnast asja filmivormis. Palju õnne, nüüd te teate, misasi on esimene «Birdemic».

Vietnami taustaga režissöör James Nguyen on väitnud, et tema algne siht oli teha romantiline film. Ilmselt on romantilisuse mõiste Vietnamis natuke teistsugune kui mujal maailmas, sest sihitult ringiekslemine ja arvutigraafika, mis teeks häbi isegi Windows 95-le, segatud kogu loosse julmalt sissetopitud keskkonnakaitse- ja patsifismiteemaliste lõikudega ei ole just suurem asi romantika.

Film, millel justkui nagu poleks mõtet. Tegijad üritavad sellega midagi öelda, aga mitte üheski keeles, milest inimesed aru saaks.

Ja need linnud. Need linnud ei lähe kunagi meelest ära.

HÕFFil linastub Eesti esimene natsizombikomöödia

Ligemale 30-minutilises lühimängufilmis «Reich of the Dead» võitlevad kaheksa eriülesandega eliitsõdurit II maailmasõja ajal natside välja töötatud ja 70 aastat hiljem ootamatult valla pääsenud viirusega, mille eesmärk on äratada ellu sõjas hukkunud saksa sõdurid ja luua neist elavate surnute superarmee.

«Lubame Eesti esimest B-kategooria exploitation-zombifilmi ja loodetavasti ka naeru,» ütles filmi režissöör ja stsenarist Julius Kits, kes koos kaasstsenaristi ja produtsendi Harly Kirspuuga on tuntud Imelike Filmide Festivali ehk IFFi korraldajana.

Nulleelarveline linateos on valminud õhinapõhiselt peamiselt sõprade ja tuttavate abiga.

Natsizombifilm on õudusfilmi alažanr, milles natsidest sõdureid kujutatakse elavate surnutena, sageli õuduskomöödia võtmes. Siia kuuluvad näiteks viimati ka meie ekraanidel linastunud «Operatsioon Overlord» või «Surnud lumi», mis kogus 2009. aastal kodumaal Norras 140 000 vaatajat, olles üks aasta populaarsemaid linateoseid.

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival leiab tänavu aset 25.–28. aprillini. 

Tagasi üles