«Lemmikloomasurnuaid»: pöörane matmispidu

Kaader filmist: kui lemmik pole enam see, kes ta oli...

FOTO: Kerry Hayes

«Lemmikloomade surnuaed» (1989) oli üks esimesi õudusfilme, mida õrnas eas vaatasin. Mäletan hästi, kuidas piidlesin pärast oma kassi pikalt ja kahtlase pilguga – kihutasid ju meiegi maja ees teinekord autod… Legefilmi järjest ei osanud ma aga eriti midagi oodata, kui ehk vaid moodsate vahenditega õudsemaks timmitud koopiat.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Film keerleb Louis (Clarke) ja Rachel Creedi (Seimetz) ning nende kahe lapse ümber, kes kolisid äsja pisikesse Ludlow' linnakesse, lootes uuele elule. Louis on arst, kes loodab, et kolimine parandab peredünaamikat, ning ta saab EMO öiste vahetuste ajal rohkem koos olla oma lastega, kaheksa-aastase Ellie (Jéte Laurence) ja pisipõnn Gage’iga (Hugo ja Lucas Lavoie).

«Lemmikloomade surnuaed» on kahtlemata Stephen Kingi üks kõige mõjukamaid ja sügavamaid teoseid, mis toob piinaval viisil lugeja ette vanemate leina; piina, mida tunnevad inimesed, kes on kaotanud lapse. Kolsch ja Widmyer on suutnud seda oma uusversioonis teatud vahenditega jõuliselt edasi anda, tehes seda paremini, kui suudeti esimeses filmis. Esimene versioon on eriti nüüd, 21 aastat hiljem üle vaadates kohati väga kaheplaaniline, sümboolne oli seegi, et kogu selle filmi universumis tundubki olevat vaid kaks maja: Creedide ja Judi oma.

Originaalversioonis läheb lugu käima natuke hoogsamalt, siin on venitamise mekk man. Eriti jääb silma-kõrva stseen, kus Ellie uurib oma vanematelt surma kohta. Rachel, kelle pehmelt öeldes häiriv lapsepõlv järk-järgult lahti mängitakse, jätab siiski rutakalt kirja pandud karakteri mulje, kes ausalt öeldes muutub filmi käigus aina antipaatsemaks.

Tagasi üles