Põnev teada: paavst Franciscuse lemmikfilmis rüüpavad vagad protestandid uhket šampanjat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Homme Eestisse saabuva paavst Franciscuse külaskäigu eel on temast küllast ohtralt ja põhjalikult kirjutatud. Muu hulgas on kirjeldatud pühamehe maisemat poolt ka läbi tema kultuuriliste huvide (armastus Argentiina kultuuri, tango ja milango-tantsu ning näitlejanna Tita Merello vastu), ent paar kildu on visiidieelse õhtu seisuga paavsti põnevast persoonivitraažist siiski veel puudu jäänud. Ehk siis: paavsti lemmikraamatut me võime aimata, ent kas katoliikliku maailma usujuhil on näiteks mõni lemmikfilm? Nii mõnedki meediakroonikad viitavad, et üks linateos tõesti Kristuse maapealsele asemikule teistest rohkem hinge on pugenud. 

Tegu on Taani kirjaniku Karen Blixeni raamatul põhineva ja 1988. aastal võõrkeelse filmi Oscari pälvinud romantilise draamaga «Babette’i pidusöök».  See on lugu kahest täiskasvanud õest, kes elavad 19. sajandi Taanis, ühes väikeses külakeses koos oma isaga, kes veab seal väikest, ent äärmiselt andunud pietistlikku kogukonda. Kuigi õdedel pole nooruses kenadest kosilastest puudust, ei abiellu nad osaliselt ise tõttu kunagi ning jäävad vanatüdrukutena usklikku külaelu elama. Saatuse tahtel satub nende majapidajannaks prantslannast Babette, kes põgeneb oma kodumaal vallandunud verevalamise eest. Ainus, mis naist kodumaaga siduma jääb, on loteriipilet, mille kehtivust tema sõber Prantsusmaal igal aastal pikendab.

Möödub 14 aastat ning ühel hetkel võidabki naine 10 000 franki ning kõik arvavad, et peatselt ootab teda ees kojusõit, et oma elu uuesti üles ehitada. Veel enne aga, kui saabub aeg mälestada perenaiste lahkunud isa ja küla usuelu eestvedajat tema sajandal sünniaastapäeval, tahab Babette valmistada külarahvale pidusöögi prantsuse moodi. Kuigi õekesed on jumalavallatu sündmuse pärast hirmus mures, lubavad nad siiski Babette’il tegutseda ja nii saavadki muidu lödiks keedetud leivast ja leotatud lestast toituvad usklikud vanakesed veeta ühe imelise õhtu Veuve Clicquot’ šampanja ning kilpkonnasupiga. 

Konks seisneb aga selles, et askeetliku elu valinud külarahvaski hakkab kahtlema, kas säärane uhke pidusöök nende usuliste veendumuste jaoks ikkagi mitte liialt sensuaalne ole. Nii otsustatakse, et õhtusöök 12 külalisele peetakse maha küll, ent tagasihoidlikus vaikuses, ilma et keegi toiduelamust kommenteeriks. Õhtusöögile saabub aga ootamatu ning toretseva suurlinnaeluga harjunud külaline, kelle vaimustus õhtusöögist ei jäta kedagi külmaks – niivõrd maailmaklass olevat see! Ühel hetkel saab teatavaks, et Babette oli enne põgenemist Pariisi kuulsas restoranis Café Anglais tippkokk ning et üks korralik õhtusöök tema endises kodurestoranis maksabki umbes 10 000 franki ehk naine kulutas kogu võidu usuisa juubelile.

Käesoleva artikli pealkiri võtab filmi sisu lühidalt kokku, ent mõistagi teenib rohkem lugejahuvi tekitamise eesmärki (andestatagu ajakirjanikule) kui edastab filmi tõelist mõtet, millest paavst mitmel korral on omaenda maailmavaate ja sõnumi edastamiseks inspiratsiooni leidnud.

Paavst Franciscuse lemmikfilmist ning selle tähendusest kirjutas hiljuti Huffingtonpost, analüüsides filmi sisu ja paavsti vaateid suhetele teiste ristisusu doktriinidega. Tsiteerides üht katoliku õpetlast, polevat ime, et film paavstile meeldib: räägib see ju selgelt Jumala ülevoolavast halastusest, ohverdusest, alandlikkusest, väärikusest ja kogukonna kokkuhoidmisest. Just halastus ja heldus on paavsti keskne sõnum maailmale ning püüd maailmale avatum olla.

Paavst on filmist rääkinud mitmes intervjuus. Esmalt juba aastal 2010, kui ta oli veel kardinal Jorge Bergoglio, mil ta sõnas ajakirjanikele fikmi režissööri Gabriel Axeli surma järel, et see tema lemmikfilm on. Filmi on ta kasutanud korduvalt kujundina oma mõtete illustreerimiseks: näitleks oma Apostelliku Ekshortatsiooni «Amoris Laetitia» juures. 

Kui paavsti on konservatiivsemad katoliiklased sageli kritiseerinud tema nn sildade ehitamise pärast teiste kristlike usulahkudega, siis neilegi on paavst leidnud vastulause just sellest filmist, kõrvutades kriitikuid «Babette'i pidusöögi» kivistunud veendumuste kütkes külarahvaga. 

Ka oma 2014. aastal ilmunud elulooraamatus räägib paavst Franciscus «Babette'i pidusöögist» ning sellest, kuidas külarahvas kartis armastada ning oli valust vaevatud, kuni saabus Babette oma uskumatu lahkusega. «Kui külarahvani jõuab vabaduse uudsus, mida pidusöök neile pakub, muudab see neid,» leidis paavst oma biograafias. 

Katoliikliku väljaande Aleteia autor Philip Kosloski leiab, et film on paavsti lemmik, kuna see paneb endast väljapoole vaatama ning nägema Jumala rõõmu ja halastust. «See on film isetust teiste teenimisest, mis pole alati kooskõlas inimeste loodud maailma reeglitega ning avardab meie arusaama jumala heldusest.»

Vaata filmi treilerit:




 

Tagasi üles