Fantoompiletid, rämpsfilmid ja suured rahad: Hiina paisuval filmiturul kobrutab kahtlane äri

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Hiina kalleima filmi «Asura» plakat.

FOTO: Greg Baker / AFP / Scanpix

Hiina kinoturust on kujunemas suurte ärisahkerduste tallermaa, mis pakub filmitootjatele rahategemiseks väga «loomingulisi» võimalusi.

Hiina kinoturg on Hollywoodis juba aastaid sihikul kui järgmine suur rahaamps ning filmitegijad ning stuudiod räägivad üha avameelsemalt, et Hiina publikut peetakse suurte kassahittfilmide tegemisel silmas juba eos. Nii näiteks arvestati värskes märulufilmis «22. miil» sihilikult juba Aasia turu maitse-eelistustega. Huvitaval kombel aga üllatab maailma suurim filmiturg oma toodangu osas kahtlaselt suure hulga B-kategooria tasemel filmidega. Mõned süüdistavad selles riigi tsensuuriaparaati, mõned loomingulisuse puudumist, ent on ka neid, kes näevad tendentsis hoopis kahtlasemate jõudude kätetööd.

Väidetavalt toimub suur osa filmide rahastamisest riigis finantsturu mõjutamise eesmärgil ning tagasi ei põrkuta ka publikuhuvi võltmise ees. BBC uuris asja hiina filmikriitiku ja kinotööstuse eksperdi Raymond Zhou käest. «Kui filmitootjal on hittfilm väljas, siis läheb aktsia hind mitmekordselt üles. Niisiis tuli keegi geenius mõttele, et miks mitte võltsida kassaedu suuremaks, et aktsiaturul rohkem raha teenida,» selgitas asja Zhou. «Loomulikult oleks õigem nii, et aktsia läheb üles, kui tehakse hea film. See loogika on aga pööratud teistpidiseks ning filme on hakatud tootma üksnes börsi jaoks.»

Hiina valitsuse uurimisandmetel on filmitootjad ja investeerimisfirmad leiutanud viisi, kuidas kassaedu võltsida: nad lihtsalt ostavad ise massisiliselt kinopileteid, näiteks hilisõhtustele seanssidele, kus keegi ei käi. Nii jooksevadki filmid sageli tühjadele saalidele, aga numbrid räägivad teist juttu. Kuna skeemile on jälile jõutud, siis on asutud piletioste hajutama ning näiteks kokku ostma eri seanssidelele halbu istekohti (nätieks esimestes ridades). Samas on saadud ka sellel plaanil juba sabast kinni: kui ikka seansil on kinosaali keskmised istmed millegipärast tühjad ja servad «rahvast» täis, siis järelikult on miski mäda. Ehkki see on juba laialt levinud meetod, siis tundub võte sellegipoolest küllaltki ajamahukas ning mõistagi ka kulukas. Kui palju on aga mõtet sellisesse nõksu investeerida, et see aktsiaturul end ka õigustaks? Ja kui kinokett on ka ise investor, siis saab see müüa fantoompileteid ka tasuta ning sel viisil kassamenu numbreid enda kasuks mõjutada. Huvide konfliktid võtavad korruptsiooni ilmingud ka filmide levitajate ja piletimüüjate seas, kui need juhtuvad olema sama ettevõtte all kui kinoketidki.

Kinotööstus on osutunud ka kavalaks mahhineerimise valdkonnaks, mille kaudu riigist raha välja «kantida». Kuna Hiina lubab aastas riigist ühel isikul deklareerimata välja kanda vaid 50 000 dollarit, kuid filmindus kui rahvusvaheline äri, kus liiguvad suured summad, saab sellest nutikalt kõrvale hiilida, kuna ametlikku tšekkide esitamise nõuet ei rakendata. Näiteks saab võimudele näidata eelarvet, kus Hollywoodi näitlejale makstakse 10 miljonit dollarit, kuigi tegelikkuses makstakse osatäitjale 2 miljonit ning ülejäänud 8 miljonit dollarit liigub vabasse maailma.

Fan Bingbing 

FOTO: Alastair Grant / AP / Scanpix

Samal ajal on Hiina valitsus aga hakanud kommunistlikus vaimus kammitsema filmitootjate sisemajanduslikke tehinguid: et ohjeldada kinoturul lokkavat rahakummardamist ja staarikultust, ei tohi filmide eelarvetes näitlejate töötasud ületada 40% kogueelarvest ning peaosaliste rahakotti tohib sellestki summast voolata vaid kuni 70%. Sama seadusandluse vaimus on hakatud kiivalt monitoorima suurimate sissetulekutega Hiina filmitähtede ärisid ning otsima võimalikke maksudest kõrvalehiilimisi. Teema on jõudnud maailma meediasse läbi Forbesi Hiina 100 rikkaimate kuulsuste edetabeli kuninganna Fan Bingbingi nn haihtumist seoses väidetavate maksupettustega. 

Vaatajanumbritega sahkerdamine ei tähenda mõistagi seda, et Hiinas ei tehtaks enam filme kinokunsti tegemise pärast, kuidas selge on see, et paisuvalt peavoolu kinoturult tahavad ärihaid oma ampsu hammustada ning ka valitsus nõuab oma osa. Suured rahad tähendavad ka kõrgeid panuseid ja riske, eriti väljakujunemata turul, kus omavolitsevad kahtlased ärisuhted. Teadmatus ja läbikukkumisoht kimbutab seega ka kõigi eelduste kohaselt edukaid filme ning küllaltki ettearvatavaks peetav filmitööstus põrkub sageli tarbijakäitumusliku stiihiaga. BBC vahendab, et näiteks kukkus juulikuus Hiinas totaalselt läbi mütoloogiline seiklusfilm «Asura», millest loodeti Hiina «Troonide mängu» või «Sõrmuste isandat» – megaprojekti maeti 750 miljonit jüaani (94 miljonit eurot), kuid avanädalavahetus tõi kinokassadesse vaid hädised 50 miljonit jüaani, mistõttu otsustati suures paanikas filmi näitamine katkestada ning see paremat aega ootama panna. 


 

Tagasi üles